Mees läheb silmaarsti juurde ja kurdab, et nägemisega on vist midagi korrast ära: raadiost kuuleb ühte, aga näeb hoopis midagi muud. See stagnaaja nali irvitas selle üle, kuidas nõukogude propaganda püüdis kurba tegelikkust ilusamaks rääkida. Minuga on nüüd vist midagi samavõrra anekdootlikku juhtunud: Pärnu arengukavast loen, et linnavalitsus juhindub oma tegevuses elanike soovidest ja vajadustest, aga ma ei märka erilist sisulist huvi neid teada saada. Kahjuks oli see nii eelmise (ja üle-eelmise) valitsusegi puhul. Mida mul siis teha selle vastuoluga toimetulekuks: kas pöörduda silmaarsti või psühhiaatri poole?Kõnealuse arengukava koostamisel on ära tehtud suur töö ja saab ainult rõõmu tunda, et selle dokumendi mitmes kohas meie elukeskkonna puhtust ja loodushoidu nii tähtsaks peetakse.
