Kiri: Vene inimene võib ka teisiti suhtuda sõjasse

Minu isakodu lähedal Võrumaal Vana-Nursis oli teise maailmasõja järel Vene sõjaväeosa (tankipolk). Sõduritele olid kasarmud olemas, ohvitseridele aga sobivaid eluruume mitte. Sundkorras ja ilma üürirahata paigutati need lähiümbruse taludesse. Meie Arossa külas Korstna talus saime Peterburist pärit abielupaari. Kaptenikraadiga perepea oli Stalingradi veresaunas imekombel ellu jäänud, õbluke ja verevaesusest peaaegu läbipaistev naine aga Leningradi blokaadi üle elanud. Enne sõda oli ta samas linnas kooliõpetajana töötanud. Kui ta meie köögis süüa valmistama hakkas, küsis ta viisakalt: «Kas ma tohin ka meie supipotikese pliidile panna…»