Tasapisi hõljub jälle ringi see sõna – tasaareng. Me hakkame seda peagi jälle üha enam kuulma. Kõlab ju haldjalikult: «loodusega tasakaalus», «kasvu piirid», «Rooma Klubi» ja muu analoogne bla-bla-bla. Nagu lubadus õnnelikust askeesist, kus kõik istuvad rahulikult selleridieedil ja naudivad harmooniat universumiga. Aga kui te selle väljendiga edaspidi kokku puutute, siis teadke: tegemist on parimal juhul romantilise utoopiaga, mille sisuks on marksistlike põhimõtete ja sektantliku askeesi ellu rakendamine – seekord lihtsalt «planeedi päästmise» ettekäändel. Halvimal juhul aga millegi sootuks hullemaga nagu alati, kui marksistlikud ideed mängu tulevad, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.
