Kui Ühendkuningriik ja USA kuulutasid välja väikeste tuumareaktorite ühisarenduse, kõlas see kui rohepöörde uus peatükk.Reaktoreid pole veel olemas, aga lubadused on suured: odavam elekter, energiasõltumatuse kasv ja tehnoloogiline edumaa.Kuid mida täpselt tähendavad need lubadused, kui iga sõltumatu analüüs kinnitab vastupidist? Tuumaenergia ajalugu on täis alarahastatud projekte, paisunud eelarveid ja oodatust väiksemat mõju.Nüüd tõstatub küsimus, miks valitsused sellele teekonnale ikkagi lähevad – ja millist rolli mängivad selles sõjaväelised vajadused.Miks on just mikroreaktorid ja allveelaevade reaktorid selle plaani keskmes, kuigi neid ei tasu tsiviilturul ehitada?Kas energiapoliitika on endiselt rahva teenistuses või töötab see hoopis teistele eesmärkidele?
