Kaks monoloogi öises rongikupees

Öises rongis keset Euroopat satub reisija ühte kupeesse kahe inimesega, kes räägivad kumbki oma loo, kuidas nad teineteist nelja aasta eest Sudaanis silmist kaotasid. Ta ei suuda kuulamata jätta, kuigi lugu võtab üha isiklikuma ning meeleheitlikuma pöörde. Kumbki kõneleja ei näe oma otsustes valet ega oska öelda, kas on tegu asjaolude kokkulangemisega või teine neist valetab. Lõhki läinud suhe ja kaotatud eluplaanid teevad endiselt haiget ning mine tea, kas ootamatu kohtumine viib endiste armastajate teineteiseleidmise või lõpliku, seekord teadliku lahkuminekuni.