EMPAATILINE KOMMUNIKAATOR versus ALFAISASEST POPULIST
Pandeemiad ja globaalsed konfliktid on varemgi ilmamuna räsinud, kuid mitte ühelgi varasemal kriisihetkel pole inimkond tervikuna elanud nii turvalises heaolus nagu praegu. Viimasest kontinente raputanud suurest sõjast on möödas kolm inimpõlve. Ja kuigi maailma elanikkond on viimase poolsajandi jooksul olnud kiires kasvutrendis, suudab enamik riike oma kodanike toitmise ja kaitsmisega hakkama saada nii, et nende elukvaliteet üha tõuseb.
Mõned aastad tagasi üllatusin, kui üks Tartu Ülikooli suveülikoolis käinud USA tudeng küsis, miks Lääne-Euroopas räägitakse julgeolekust vaid sotsiaalse turvalisuse kaudu. Tegelikult on see mõistetav. Pikk rahuperiood ja üldise heaolu rekordiline kasv on taandanud inimestes hirmu elu segipöörava tundmatuse ees. Terroriteod ja looduskatastroofid pole võrreldavad maailmasõjast meenuvate massivägivalla, majandusliku kaose ja lootusetusega tuleviku ees.
Peale ajatu autoriteediga Briti kuninganna Elizabeth II (94) on kõik läänemaailma poliitilised liidrid sündinud pärast Teist maailmasõda. Austria kantsler Sebastian Kurz (33), Soome peaminister Sanna Marin (34) ja Uus-Meremaa peaminister Jacenda Ardern (39) on aga hoopis milleenialid, kes täiskasvanuikka jõudsid alles 21. sajandi künnisel. Nende eakaaslased domineerivad nii kohalikes kui globaalsetes sotsiaalsetes netivõrgustikes ja nende endi tänapäevane suhtlusstiil on juba muutnud poliitikategemist ja poliitikuks olemist.
Koroonapandeemia-aegsete poliitiliste liidrite pealaval on üheks säravaimaks täheks tõusnud Uus-Meremaa peaminister Jacenda Ardern,
Michel Houellebecqi meelest koroonapandeemia maailma märkimisväärselt ei muuda, kuid teeb selle kurjemaks ja ohtlikumaks. Demokraatlike riikide hulgas tekib seejuures väga põhimõtteline küsimus:
