Epp Petrone arvustab: lugesin läbi esimese hooga, mitte kusagil ei tekkinud igavusehetkegi!

Alati on nii hea meel, kui sisenen mõne omamaise kirjaniku teosesse ja sinna sisse elades tunnen, et selle teose maailm on vägevalt üles ehitatud, ei mingit hinnaalandust, justkui «tuleb ju oma Eesti oma asju ka lugeda». Mõni aeg enne Tiina Laanemi «Katariina kaaperdab kooli» raamatut lugesin prantslanna Anna Gavalda paljutõlgitud «35 kilo lootust», mõlemad teosed jutustavad tähelepanuhäirega teismelise loo ja mõlemad on tugevad, omamoodi. Natuke on kahel raamatul kattuvusi ka, näiteks kuuris salaja suitsetav tark vanaisa. Ja õnnelik lõpp, kus peategelane leiab pärast üle elatud kivisid ja kände endale ka omavanused sõbrad.