Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Gröönimaa, Iraan, Euroopa, Ladina-Ameerika
Pinged Gröönimaa ümber ja Eesti julgeolek
Nele Loorents, RKK teadur
Pinged Gröönimaa ümber võtavad üles järjest suuremaid tuure, peegeldades laiemat geopoliitilist mängu, mis ei mõjuta ainult Põhja-Atlandi piirkonda, vaid ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhteid. USA presidendi Donald Trumpi ambitsioon saada endale Gröönimaa, mis on Taani poolautonoomne territoorium, on viimastel nädalatel rahvusvahelisi suhteid järsult pingestanud.
Eelmise nädala jooksul otsustasid paljud Euroopa liitlased suunata Taani poolt Gröönimaale planeeritud õppusele Arctic Endurance oma üksuseid. Ilmselt oli see samm mõeldud positiivse märgina, kinnitamaks Trumpile Euroopa liitlaste ühtsust ja seda, et Gröönimaa kaitsmist võetakse tõsiselt. Seevastu Trumpi vastus oli mõneti ootamatu: ta ähvardas kõiki õppustel osalevaid riike 10 protsendiliste tollimaksudega kõikidele USA-sse eksporditavatele kaupadele, lubades isegi hiljem need tõsta 25 protsendini.
Teiste hulgas on ka Eesti kinnitanud valmidust osaleda õppustel, rõhutades selle kaudu Euroopa liitlaste solidaarsust ja Arktika julgeoleku küsimuste olulisust. Selliste otsuste hindamisel tuleb aga arvestada, et praegune olukord Euroopas ja kitsamalt Baltikumis toob kaasa keerulisi valikuid.
Sõltumata majanduslikest sanktsioonidest seab Trumpi otsustavus Gröönimaa küsimuses kõik Balti riigid väga ebamugavasse positsiooni. Balti riikide jaoks on USA nähtav kohalolek regioonis sõjalise kaitse seisukohalt väga olulise tähtsusega. Regionaalse sõjalise kohalolu, NATO kriitiliste väeloome lünkade täitmise ja ka mitmete toetusmehhanismide, sealhulgas Balti Julgeoleku Initsiatiivi (Baltic Security Initiative, BSI) ja Foreign Military Financing (FMF) kaudu on USA nähtavus regioonis endiselt üheks olulisemaks Venemaa-suunaliseks heidutusmeetmeks.
Hinnanguliselt kulub Euroopa riikidel praegu USA pakutavate võimelünkade täitmiseks 5–10 aastat. Seniks on regionaalne sõltuvus USAst NATO kaitseplaanide rakendamisel ilmselt püsiv. Sõltumata Balti riikide poolsest pikaajalisest kaitsekulutuste kokkuleppe täitmisest ei pruugi Trumpil olla probleemi kasutada NATO kollektiivkaitse kokkuleppeid mõjutusvahendina oma eesmärkide täitmisel.
Iraani valitsuse jõuline rusikas jäi peale
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Eelmisel nädalal esitatud küsimusele, kas Iraanis jääb peale režiim või rahvas, on valitsus nüüd andnud oma vastuse: isegi Iraani jõuasutuste jaoks tavapäratult toore rusikaga suruti 8.–11. jaanuaril meeleavaldused tänaval maha ja praegu pole need uuesti puhkenud.
Ühtegi probleemi see režiimi jaoks siiski ei lahenda. Sotsiaalne lepe iraanlastega on täiesti murtud: korrumpeerunud ja ainult oma püsimise peale mõtlev riigiaparaat ei suuda pakkuda majanduslikku kindlust ega turvatunnet. Hinnangute järgi elab veerand kuni pool rahvastikust allpool vaesuspiiri, nullini jõudnud riaal teeb olukorda ainult halvemaks. Mullu suvel toimunud 12-päevane sõda näitas igaühele, et hoolimata kulukatest Iisraeli-vastastest kampaaniatest on revolutsiooniline kaardivägi ja armee võimetud rahvast kaitsma nende enda tekitatud ohtude eest.
Pinged rahva ja režiimi vahel siiski ei saa lahenema hakata enne, kui keegi poliitilisest ja sõjalisest eliidist otsustab, et olukorra jätkumine on vastuvõetamatu. Mõneti meenutab pilt 1978. aastat, kui toimusid pidevad protestid toonase šahhi ja sõjaväelise valitsuse vastu. Lõpuks viiski laialdane rahulolematus revolutsioonini, mis tõid riigitüüri juurde tänased islamistlikud ideoloogid. Šahhil polnud siiski nahaalsust kasutada nii jõhkraid allasurumismeetodeid.
Vastasseis Iraanis kindlasti jätkub, aga millal ja kuidas võiks see viia positiivse poliitikamuutuseni, on ebaselge.
Gröönimaa krabamine
Steven Blockmans, RKK vanemteadur
Alates 2019. aastast on Donald Trump järjekindlalt oma sõnumites kinnitanud, et ta soovib Gröönimaad endale saada. Kas tema isiklikud instinktid kinnisvaramagnaadina territooriumi omandada langevad kokku Ameerika Ühendriikide rahvuslike huvidega, on kaheldav. Nagu on öelnud mitmed mõjukad senaatorid tema enda Vabariiklikust Parteist (GOP), ei ole sellel lihtsalt strateegilist mõtet.
Pärast suurejoonelist operatsiooni, mille käigus Nicolas Maduro Venezuela presidenditoolilt eemaldati, ning sellele järgnenud president Trumpi teadet, et USA hakkab riiki juhtima ja müüb selle naftat, hääletas viis GOP senaatorit koos kõigi senati demokraatidega sõjapidamisvolituste seaduse (War Powers Act) menetlusse võtmiseks. See piiraks presidendi võimalust algatada tulevasi sõjalisi operatsioone ilma Kongressi heakskiiduta. Valge Maja peab seaduseelnõud põhiseadusvastaseks ja kavatseb selle vastuvõtmise vastu võidelda.
Samal ajal on Valge Maja hoogustanud oma ähvardusi Gröönimaa hõivamiseks, kõikudes pikka aega kestnud müüginõuete ning hiljutiste viidete vahel, et keeldumise korral võidakse kasutada jõudu. Trumpi tembud Gröönimaa teemal on lõhestanud liitlasi ning jätnud NATO ja Euroopa Liidu nii de facto kui ka de jure keerulisse seisu. Sellises olukorras oleks valmisolekus, võimekatel ja usaldusväärsetel riikidel mõistlik tugevdada NATO Euroopa sammast – sellist, mis suudab liidus Ameerika Ühendriikidega koostööd teha seal, kus võimalik, ja tegutseda autonoomselt seal, kus see on vältimatu.
Loe edasi (inglise keeles): Grabbing Greenland: Showing some EU steel
Euroopa ülima ohu ajastul
David Cattler, RKK koosseisuväline teadur
Euroopa on sisenenud maksimaalse ohu perioodi – suurenenud riskiga faasi, mis võtab kuju strateegilise ülemineku hetkedel, kui senised reeglid nõrgenevad, kuid uus tasakaal ei ole veel välja kujunenud. Sellised perioodid ei tähenda vältimatult sõda. Neid iseloomustab hoopis eksiarvestuste, oportunismi ja kommunikatsioonikatkestuste sagenemine – isegi nende seas, kes püüavad konflikti vältida.
Maksimaalse ohu perioodid on rahvusvahelises poliitikas korduv nähtus. Need tekivad siis, kui olemasoleva korra poolt kehtestatud distsipliin laguneb kiiremini, kui uus kord jõuab kujuneda. Sellistel hetkedel ei ole jõud kadunud, kuid selle rakendamine muutub ebaühtlaseks ja küsitavaks. Kohustusi, mida varem käsitleti kindlate piirangutena, tõlgendatakse üha enam tingimuslikena. Heidutus muutub hapramaks, aga mitte seetõttu, et jõudu napib, vaid seetõttu, et kavatsused, jõu kasutamise lävi ja reageerimisloogika ei ole enam selges kooskõlas.
Ajalooliselt iseloomustab neid faase ebakindlus otsusekindluse suhtes, oportunistlik käitumine, mis on hoolikalt kalibreeritud vältima otsustavat vastulööki, ning sagedane signaalide väärinterpretatsioon. Heidutus on kõige hapram mitte siis, kui võim kokku variseb, vaid siis, kui seda rakendatakse ebajärjekindlalt ja sellest antakse ebaühtlaseid signaale.
See vaatenurk on asjakohane eeskätt seetõttu, et haakub Euroopa strateegilise keskkonnaga. Külma sõja järgset Euroopa stabiilsust kolme aastakümne vältel toetanud raamistik on pinge all ning selle võime taluda uusi šokke ilma struktuursete kahjustusteta muutub üha küsitavamaks. Strateegilisi prioriteete vaadatakse üle kiiremini, kui kohaneb kindlust ja rahustust pakkuv mehhanismide süsteem. Kohustusi, mis varem ankurdasid planeerimise lähte-eeldusi, hinnatakse üha enam tegeliku käitumise, mitte deklaratsioonide põhjal.
Loe edasi (inglise keeles): Europe Enters a Period of Maximum Danger
Sel nädalal Diplomaatias
KOMMENTAAR | Maduro vahistamise järellainetused Ladina-Ameerikas
Sigrid Suppi, TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng, Rahvusvaheliste Suhete Ring
Nicolás Maduro kinnipidamine Caracases oli USA jõudemonstratsioon kogu Ladina-Ameerikale. President Donald Trump näitas sellega praktikas, mida eelmise aasta lõpus avaldatud uues riiklikus julgeolekustrateegias tähendab Trumpi lisandus Monroe doktriinile: Washington on valmis oma strateegiliste huvide nimel naaberriikides sekkuma. Venezuelas ollakse küll õnnelikud, kuid kardetakse tähistada. Kas Maduro pärast praegu valamata jäänud pisarad võivad vallanduda hiljem?
Loe edasi: Maduro vahistamise järellainetused Ladina-Ameerikas
The post Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Gröönimaa, Iraan, Euroopa, Ladina-Ameerika appeared first on Diplomaatia.