INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Inge Bachaus. Läbi katsutud kurbuse pisarad

Kaks isahunti võitlevad selle nimel, kummast saab karja juht. Võitlus on karm ja võitjaid üks. Kui võidetu saab aru, et ta on alla jäänud, paljastab ta võitjale oma kaela. Löö hambad mu kaela, kui teisiti ei saa. Saab küll. Just see – kaela paljastamine – blokeerib võitja soovi seda teha. Sest hundisoo ja hundikarja kestmise huvides ei ole lasta isasloomadel ega teistelgi karja liikmetel üksteise kõri läbi närida. Kui meie, inimesed, üksteise suunas kummarduse teeme, on selle taga iidsete aegade instinkt. Ma paljastan oma kaela, sest tean, et sa ei näri seda läbi.