Kui rääkida tehisarust ülikoolis, kerkib esimesena esile hirm spikerdamise ees. Kuid spikerdamise kõrval kujuneb tasapisi palju laiem muutus, mis puudutab kogu akadeemilist elu. Tehisaru tööriistad aitavad koostada tunniplaane, hinnata riske, kirjutada artikleid ja isegi kavandada eksperimente. Samal ajal muutuvad need süsteemid üha nutikamaks ja iseseisvamaks, võttes enda kanda ülesandeid, mida varem peeti inimeste pärusmaaks. Teadlased on hoiatanud, et sellega ei kaasne üksnes efektiivsuse kasv, vaid ka eetilised ja hariduslikud dilemmad. Kui masinad suudavad pakkuda mustandeid, selgitusi ja lahendusi hetkega, võib kaduma minna pingutus, mille kaudu sünnib sügavam arusaamine. Kas ülikoolid on valmis vastama küsimusele, milleks neid enam vaja on?
